Tere!

Ärge nüüd pikka viha pidage, et me ammu kirjutanud pole. Meil pole lihtsalt olnud aega. Käime mõlemad nüüd hoolega tööl. Taivo sai istutajast traktoristiks - ametikõrgendus. Maarja töötab ühes pakkimis majas (ei teagi, kuidas seda eesti keeles nimetada). Pakime ube, paprikat ja rockmeloneid. Tavaliselt on oad iga päev olnud ja samal ajal kas paprikad või rockmelonid. Aga kuna täna ube ei ole, siis Maarjal vaba päev. Muidu läheb meil jätkuvalt hästi. Kogume raha, et koju saada. Maarja tuleb juba varsti, Taivo siis, kui viisa läbi saab. Ehk siis oktoobris.

Bowenist pole me eriti kaugele saanud. Tööst vabal ajal käime rannas või lõõgastume niisama. Aga eelmisel laupäeval võtsime siiski ette tee Bowenist välja. Umbes 200 kilomeetrit sisemaa poole Boweni jõe äärde, kus toimus rodeo. Me polnud sellisel üritusel kumbki varem käinud ja seepärast otsustasimegi minna. Tee ise sinna oli päris paha. Kitsas ja käänuline ja künklik. Lisaks sellele oli suur oht kohata känguruusid. Poolel teel pidime keerama hoopis kruusateele, mis osutus eriti halvaks. Viimaks, enne pärale jõudmist tuli ületada sild. Enne jõge oli liiklusmärk: "Crocodiles". Rodeo ise oli meie jaoks huvitav. Ratsutasid pullide seljas ja ajasid neid aedikutesse. Ja nii palju hobuseid pole me ka varem kunagi näinud. Ja kauboid - ehtsad kauboid. Kaabud, ruudulised särgid, teksapüksid, saapad, suure pandlaga rihmad. Mõnel isegi kannused saabastel. Väga lahedad. Isegi nende kõnest oli aru saada, et tegemis oli ehtsate kauboidega. Maakeel. Aktsendiga. Kõige pisem ratsutaja oli nelja-viie aastane. Ise nii rõõmus poiss.Aga enne pimedat otsustasime me tagasi tulla, kuna see tee seal oli ju nii paha ja krokodilliline. Paljud hostelist jäid sinna ööseks, aga kuna Taivo pidi järgmisel päeval tööle minema, siis jäi meil see lõbu ära. Poleks vist väga julgenud ka. Tagasiteel peatusime just enne Bowenit ühes puuvilja poes ja nägime seal ussi. Madu ussi. Oli küll väikene ja eksinud, aga üks kohalik teadis, et see oli see brown snake jälle. Üks mürgiseim.

Ühel päeval käisime linnas muulil kala püüdmas. Osade poiste jaoks oli see muidugi rohkem õlle ja guuni joomine. (guuni - odav paki vein) Kala näkkas ainult ühel korras, aga kuna see kala süüa ei kõlvanud, siis lasti ta vette tagasi. Oli see kala mis enesekaitseks endal põsed punni ajab :D Ühel korral nägid poisid, kuidas suur kala ujus ümber sööda, aga kinni ei hakanud.

Mis siis ikka, eks püüame järgmise postitusega mitte nii kaua enam venitada. Ja jätkuvalt panen facebooki rohkem pilte ;)
Ilusat Eestimaa suve teile!!

Terekest kõiksepere!
Peaks siis üle pika aja jälle endast mäku andma. Kuna seekord on kirjutajaks Taivo, siis ei saa te loota, et siit tuleb mingi pikk jutt, ma ju lühikese jutu mees. Peaks ju ka üle pika aja pilte lisama, et te näeksite, kus me käinud ja mis me näinud, muideks rannad on siin väga kenad :) Kui täpsem olla siis nüüd me pesitsema kohas nimega Bowen. See asub 200 kilomeetrit Townsville’st lõunasse. Kuidas me siia saime? 31. märtsil kui me Ayr’is hostelis oma toas istusime ja päevaplaani paika panime, heilises mul telefon. Helistati Bowen’ist Aussie Nomads backpackers’ist ja pakuti tööd. Muidugi võtsin selle kohe vastu, kuna Bowen polnud Ayr’ist sugugi kaugel, kõigest 115 km. Töö pidi algama 1. aprill, meil on see naljapäev, aga miskipärast 1. aprill siin nalja ei tehta. Õnneks ei tehta, suht jama lugu oleks kui pärast öeldakse, et loll oled, et uskuma jäid :)
Natuke siis ka Bowen’st. Väikene linnake ilusate randade kaldal. Siin on väga suured farmid ja kogu elu käib ümber põldude, kui tavaliselt elab Bowenis umbes 10 000 inimest, aga siis kui hakkavad põllutööd, tuleb siia kokku umbes 6000 backpacerit ja elu jälle käib.
Töö on mul lihtne. Istutan paprikaid, töö peaks kestma vähemalt augusti kuuni. Jube igav töö on, aga olen rahul, et seegi on. Nüüd saab rahulikult edasi otsida paremaid tööotsasid. Maarja on hetkel veel püsiva tööta, käib vahepeal lihtsalt hosteli omanikul abis, aitab koristada jne. Mikk sai ka endale töö, ta teeb erinevaid farmi töid, istutab taimi, paneb kilet ja niisutus voolikuid, kõike mis vaja teha. Farmer on temaga väga rahul.
Mis siin ikka pikalt siis lobised.
Lisan parem kenasid pilte, et te seal Eestis saaksite öelda „Kurat, kadedaks teeb!“ :) Olge tublid ja ärge siis meile helistage, kui te grilli teete!! :)

Lemmik rannake

Ullatusmuna

Valja tuli kookos

Ogarai - hoidke alt!

Kaisime rannas jalutamas ja leidsime kivide vahelt kala. Paastsime ta elu ja lasime ookeanisse tagasi. Kreisi krabi

Lihtsalt krabi

Tervitused rändajatelt

Perthi seiklused jätkusid meil rohke tööotsimise ja jalutamise meeleolnus. Ühel päeval võtsime ette reisi Perthi südalinnast veidi välja India ookeani äärde Fremantlisse. See koht meeldis meile tegelikult isegi rohkem kui Perthi kesklinn. Linnapilt oli hoopsi teine – ei mingeid kõrghooneid, vaid vanad ja madalad majad. Päris linna keskuse juures oli väike rannariba, kus hingasime soolast ookeani õhku. Perthis ei saanud me ka nii lahkuda, et ühelgi atraktsioonil poleks käinud. Tegelikult tahtsime me akvaariumisse minna, aga see oli nii kaugel ja sissepääs päris kopsakas. Otsustasime siis hoopis loomaaia kasuks, kuna see päris kekslinna ääres ja pilet odavam. Väikene praam võidutas meid üle jõe ja kohal me olimegi. Ahjaa.... tookord oli see ikkagi delfiin, keda me seal jões nägime. Nägime ka sel korral. Delfiin, mis delfiin. Ja loomaaed oli loomulikult äge. Meile ju meeldivad väga igasugused loomad :) Eriti lahedalt oli eksponeeritud ahvid. Ja Maarja lemmikud kaelkirjakud. Sisalike majakesest väljudes pidime püksi tegema. Kohe ukse ees istus kivil üks kahe meetrine sisalik. Panime siis jooksuga sisse tagasi. Aga vaatasime, et üks väike poiss läheb sinna päris julgelt . Siis saime alles pihta – see oli skulptuur. Päris elukad olid ikka puuri pistetud ja need muidugi nii suured ei olnud ka. Krokodill oli küll suur. Päris hirmu ajas kohe nahka (umbes 4 meetrit). Kui tavalislet on näha magavaid koaalasid, siis seal oli üks aktiivne isend. Sõi oma puu otsast eukalüpti lehed ära ja siis suundus uuele puule.
Meie tööotsingud Perthis ei kandnud vilja ja kohalik backpackerite nõuandla soovitas suunduda Queenslandi osariiki, ehk siis täiesti teisele poole Austraalia mandrit. West Australia ei andnud töö suhtes mingitki lootust ja me siis ostsimegi lennupiletid Brisbane’i. Lend oli pikk ja väsitav ja kuna ühistransport Brisbane’is oli meie saabumise ajaks juba magama läinud, siis ega me linna enam ei saanud. Heitsime lennujaama pinkidele pikali ja ootasime esimeste busside liikumist. Valisime hosteli välja ja lasime bussil end ukse ette sõidutada. Kuid jällegi langesime piltide ja reklaami ohvriks, sest vastu ei vaadanud meile auhindade vääriline ülimoodne backpackers. Aga uni oli suur ja vajusime kohe voodisse.
Pärast uinakut võtsime ette jalutuskõigu Brisbane’i südalinna. Vääääga ilus. Jõgi ja kõrghooned ja puhas. Ilus. Õhtul saime ühendust eesti poistega ja pidasime plaani koos tööotsinguid jätkata. Kuna üks pakkumine oli isegi olemas, aga muud infot veel mitte, siis ootasime Brisbane’i äärelinnas Sandgate’is vastuseid tööandjalt. Kui Info oleks olnud positiivne, siis oleksime poisid ära oodanud ja Mundubberasse põrutanud. Aga kuna töö seal algab alles kahe nädala pärast, siis püüdsime otsida muid võimalusi ja jäime veel Brisbane’i. Küsisime mööduvalt vanaproualt, kas selles piirkonnas on hostelit ja ta juhataski meid silmapiiri kõige kaugemasse kohta. Võtsime oma seitse asja ja hakkasime selles suunas astuma. Kui olime juba üsna lähedal küsis üks teine mööduja, kas me oleme eksinud. Kontrollisime siis infot hosteli kohta ja tuli välja, et see padi juba aastaid tagasi kinni. Tädike aga pakkus, et viivad meid kohaliku caravan parki ja saame oma öö seal siis veeta. Aga pargi kontoris polnud kedagi ja siis tädikese abikaasa Roy pakkus meile öömaja tema majas. Meie muidugi võtsime lahkete inimeste pakkumise vastu. Hiljem selgus, et Roy ja Laura käisid augustis Tallinnas ja neile seal väga meeldis. Ainult külm oli olnud. Me kõik ju teame, milline suvi meil eelmisel aastal oli. Lahked kostitajad olid juba pensjonil ja nautisid reisimist. Käimata oli neil veel Aafrika ja Lõuna-Ameerika, agu muidu Euroopa ja Ameerika ja Alaska ja Austraalia ja Aasia ja ..... Kõik kohad läbi käidud. Väga lahked ja sõbralikud inimesed. Hommikul saatsid meid rongile ja andsid palju nõuandeid kaasa.
SUURED TÄNUD LAURALE JA ROYLE!!!
Sõitsime hommikul siis rongiga Brisbane’i kesklinna tagasi ja ootasime bussi, et alustada rännakut põhja poole. Sihtkohaks oli Ayr, kust arvati tööd saavat nädalaga. Bussiga tuli meil ette võtta 12 tunnine loksumine Rockhamtoni ja seal ootasid meid ees kaks eesti poissi. Üks neist juba tuttava näoga – Mikk – ja tema sõber Jaanus. Ayr’i kohale jõudes loomulikult kõik nii roosiline ei olnud. Käisime ümbruskonna farmereid tüütamas ja nad lubasid meile tööd kuu aja pärast. Hetkel ei ole midagi. Aga alla ka ei anna. Tüütame iga päev agentuure ja National Harvest Trail’i. Küll jõuab see töö ka meieni J Ayr’is nägime aga päris suurt elukat. Saba ise oli vähemalt meeter ja siis veel keha ka.... Uuhhhh! Jalutas teine linnas autode vahel. Lõpuks suundus kohtumajja.
Ayr’is ühest tööagentuurist soovitati meil minna Townsville’i, kuna seal pidi tööd rohkem olema. Townsvill ise on väga kena kohake. Vaikse ookeni kaldal, soe ja pisike. Elukaid on ka ilmelt igasuguseid, aga me peale erkroheliste konnade ja roheliste ämblike ja sipelgate pole midagi näinud, veel. Praegu krokodille ei pidavat olema. Praegu.
Townsville tööotsingud ei tundunud ka kuhugi viivat ja nii me siis otsustasimegi tagasi Ayr’i minna tööd ootama. Ringi hulkumine on kallim, kui kusagil oodata parimaid pakkumisi.
Ja tänu Sandrile olime me hostelis juba oodatud eestlased :)
Ilusat kevade saabumist teile sinna Eestisse, me hakkame sügist nautima!
Taivo ja Maarja

PS! Suured vabandused, et pilte pole, aga meil pole lihtsalt võimalik neid praegu üles riputada. Internetiseerumine pole Austraalias nimelt suuri edusamme teinud.

Tervitused seekord juba Perthist

Just nii! Pühkisime lõpuks ometi erri tolmu jalge alt ja pesitseme juba paar päeva Perthis.
Kuna apelsini töö hakkas otsa saama ja farmes pakkus ka viinamarja korjamist, aga sellega ei teeninud seal eriti midagi, siis otsustasime oma seitse asja pakkida ja läände põrutada.
Reede õhtul sõitsime bussiga Adelaide, et seal lendu oodata. Hommikuse bussiga poleks me lennukile jõudnud, seega pidime öö Adelaide'is veetma. Otsustasime seekord lennujaama kasuks. Oodata oli kõigest 8 tundi. Algul tundus kõik roosiline - katus pea kohal, soe, tasuta internet, pehmed pingid - aga siis jäi kõik kuidagi vaikseks. Jäime kuidagi üksi sinna suurde oote ruumi. Ja siis tuli nurga tagant turvaülem ja teatas, et just sel ööl lennujaam suletakse suur kosistuseks. Nagu me aru saime, siis tehakse seda kord kuus. Ja meil õnnestus see öö leida... Aga turva-onu oli päris tore ja juhatas meid ühte välikohvikusse, mis muidugi suletud oli. See asus kohe lennujaama kõrval, niiet internet oli meil veel olemas ja kella 12 ajal öösel oli väljas 30kraadi. Polnudki ju väga hull. Kuni umbes 2 ajal hakkas sadama ja temperatuur muutus päris jahedaks. Kella nelja ajal öösel lasti meid lennujaama jälle sisse. Veidi ootamist ja astusimegi kohaliku odavlennufirma lennuki pardale. Lennuk oli ilus, uus ja puhas. Magasime enamuse lennust lihtsalt maha. Polnud midagi eriti vaadata ka - pilves oli. Maandmine oli üsna veider. Maarja pole elus nii kartnud kui siis... Raputas ja liugles ühelt küljelt teisele päris kõvasti. Aga lõpp hea, kõik hea!
Meie edasiliikumise otsus tuli päris ootamatult, seega polnud meil Perthis ees ootamas hosteli broneeringut ega midagi. Ei teadnud me isegi, kuidas lennujaamast kesklinna saaks. Astusime ühele bussile lihtsalt ligi ja küsisime, kas linna saab. Sai küll. Kesklinnas istusime maha ja hakkasime internetist hostelite numbreid otsima. Tundus üsna lootusetu, kõik kohad olid täis. Ühe siiski leidsime ja see polnud ka kaugele jalutada. Viisime asjad ära ja läksime linna uudistama.
Kekslinn on ilus ja tore ja palju parke. Ja palju asiaate, jälle. Kesklinnas sõidutavad inimesi tasuta bussid, mis on eriti teretulnud.
Kuna esimese hosteli valikuga läksime väheke alt, siis asusime juba samal õhtul uut otsima. Anne soovitusel helistasime The Shiralee'sse ja neil oligi meie jaoks üks vaba tuba olemas. Hommikul kolisimegi oma asjad siia.
Ja nüüd tegeleme siin usinasti töö leidmisega. Valgust ei tundu veel kusagilt paistmast, aga alla me veel ei anna.
Ahjaa... eile käisime jälle ühes järjekordses jõeäärses pargis ja nägime vist delfiini. Kesklinnas, kus vesi ei ole meie meelest just kõige puhtam, pole nad tavalised külalised. Oleme üsna kindlad, et see oli delfiin, sest hai uim on väheke teistsugusem... :)

Ok. On aeg ärgata ja alustada uuesti tööotsingutega.

Ilusat kevadet teile!

T&M

PS! Pildid tulevad järgmisel korral. Sorry!

Hei!!!

Meiega siin kõik korras, pole punane kukk meieni jõudnud. Uputused on ka meist kaugel.

Muidu läheb meil suht igavalt hetkel. Tavaliselt. Sellepärast polegi ammu kirjutanud. Oleme vahepeal igasugu töid proovinud, kuid nüüd lõpuks leidsime miskit püsivamat.

Maarja puhastab viinamarju ja Taivo hakkab sama farmeri juures homsest apelsine korjama. Me leidsime juba ühes teises kohas töö ja tahtsime Berrist minema põrutada, aga Maarja farmer leisid Taivole ka töö.

Hostel on siin lahe tegelikult. Igal laupäeval toimub mingi üritus. Sel laupäeval oli grill. Maksad viis dollarit ja saad süüa-juua. Peremee härra Hernes küpsetab ja külalise õgivad. Üle-eelmisel laupäeval oli houseboat. See puha tasuta. saab pitsat ja ujuda ja sauna ja kneeboard'ingut teha. Taivo oli julge aga Maarja liiga arg.

Eile oli Taivo võistlustules. Kohalik tennise turniir. Esimesest voorust pääses edasi, aga järgmisest vastaseks oli juba turniiri võitja, kes muuseas on kodumaal, Saksas, tenniseõpetaja.

Praeguseks peame lõpetama. Ammame endast kindlasti märku, kui midagi huvitavat toimub. :)

Soojad kallid kõigile külma Euroopasse

PS! Kuumalaine on läbi! Ja palju õnne Veerpalu võidu puhul :p

T&M

Tervitused kuumalainelt!

Praegu igatseme me siin kõige rohkem lund ja miinus kraade, sest meid ründab kuumalaine. Temperatuur purustab rekordeid. Keskmiselt on iga päev 45kraadi varjus. Mõnel päeval lausa 48 ja teisipäevaks ennustati 52kraadi. Õnneks on see ennustus nüüd muutunud ja järgmisest nädalast peaks väheke jahedamaks minema. See tähendab siis mõni kraad alla 40ne. Öösel on eamasti 30kraadi, hullematel öödel 35. Magada võimatu, sest keegi tarkpea on ehitanud Austraaliasse ka maju ilma konditsioneerita.

Õnneks on siin bassein. Aga sinna Maarja enam ei lähe, sest tal lõi mingi allergi välja. Ei usu, et see vesi eriti puhas on.

Algul tundus tööpõld lootusetult tühi, kuid õnneks Taivo sai võimaluse virsikutega möllata. Proovisime ka pirne ja apelsine, kuid neist ei tulnud midagi välja. Pirni-peremees arvas, et meid ei ole tal üldse tarvis. Türklane valetas meile silma sisse ja püüdis kärpseid pähe ajada. Apelsini-perenaine ei tahtnud meile aga eriti palka maksta. Polnud enam mõtet sinna tagasi minna. Vähemalt saime kolm suur kilekotti apelsine kaasa. Saime, see tähendab võtsime.

Ja nüüd anti Taivole võimalus virsikuid korjata. Sellele farmerile tüdrukud ei meeldi, või vähemalt valged tüdrukud. Sest indud käivad talle küll, võib-olla neile pole vaja nii palju maksata?!

Virsikud, mida Taivo seal nopib on üli head. Maarja pole nii suuri ja häid enne veel saanud.

Ahjaa... muide, kes veel ei tea, siis me oleme nüüd omadega Berris. See asub Adelaide'ist 232 km kirde suunas. Koht ise on pisike ja muud peale töö siin teha pole. Hostel on täielik hipi-majandus. Manager laisk ja hipi. Omanik vana viiking. Teda ei huvita enam üldse, kas inimestel on tööd või mitte, kuigi nimetab oma hostelit tööhosteliks. Kõik pakkumised oleme endale ise otsinud, inimene, kes sellega tegelema peaks naudib ainult sooja ilma.

Adelaide'ist nii palju, et Taivo nägi Armstrongi ära ja oli väga rahul, et ühel spordiüritusel ka nüüd käidud sai. Eesti poisid leidsime ka ratturite seast üles. Aga juttupuhuda ei õnnetusnud, need nii bisid ju. Järgmine hommik otsisime kohta, kuhu edasi minna ja siis otsustasimegi Berrisse suunduda. Olime sellest kohast varem kuulnud ja kommentaarid tõotasid head. Ega siin midagi nüüd huulust ei ole ka, ainult ilm ja tööpuudus.

Ühe eesti neiu leidsime ka siit eest, aga kuna töö sai läbi siis ta lahkus. Meie soovitusel läks Margareta Echucasse. Loodame, et talle seal meeldib sama palju kui meile. Tema lahkumise puhul tegid asiaadid talle tuleshowd.

Hosteli püsielanik Redback - kohalik mürgiseim ämblik. Taivo kohtab neid virsikute vahel ka. Üldiselt on nad sõbralikud ja ei ründa sind, aga kui sa neile nende arust ohtlikuks muutud, siis võivad nad hammustada küll. Ja sul on kolm päeva aega haiglasse pöörduda.

Praeguseks kõik, peatse kohtumiseni!

Ohutut liiklemist teile neil libedatel teedel.

T&M

Tervitused 37kraadisest Adelaide'ist

Oleme jõudnud oma rännakutega Adelaide ja Taivo valmistub Lance Armstrongi ja Rein Taaremäed ja Rene Mandri vaatamiseks. Täna algab siin Tour Down Under ja kõik need tipptegijad on platsis. Eesti lippgi oli selleks puhuks kõrgele heisatud.

Alustasime oma teekonda siia Melbourne'ist, nagu paljud juba kindlasti teavad. Rentisime sealt auto ja põrutasime rannikut avastama. Esimene kohtumine ookeaniga kujunes mõnele meist üsna märjaks. Ei osanud meie ette teada, et ookeani lained nii kõrgele pritsivad, et munad märjad.

Vaated oli loomulikult hämmastavad. Ahh ja ohh iga nurga peal. Tee oli ainult väga kurviline ja künklik, sellest kahjuks pilte pole, sest kaardilugejal oli süda paha.

Esimese öö veetsime Apollo Bay's, kus proovisime ookeani vee omal nahal ära ka. Päris karastav oli ja soolane. Väga soolane.

Järgmine päev nägi ette umbes 200 kilomeetri pikkust teekonda Warrnambooli. Vahepeale jäi aga Cape Otway rahvuspark, kus nägime ehtsat vihmametsa ja dinosauruseid. Rannikul tuletorni, kuhu sõites võis puu otsas ohtralt koaalasid kohata. (päris veidrat häält teevad need)

Ja loomulikult kohustuslikud 12 Apostlit ja London Bridge. 12 Apostli sarnast rocke nägime rannavees veel ja veel. Väga võimsad ja ilusad.

Warrnambooli sattusime kahjuks valel ajal, oleks pidanud selle reisi sinna planeerima talveks(mai kuni september). Sest siis on seal võimalik jälgida sinivaalasid. Aga rand oli niisamagi päris lahe ja laineterohke.

Järgmiseks õhtuks tuli meil jõuda Mount Gambier'i. Vahepeatused tegime sellistes väikestes kohtades nagu Port Fairy, Portland ja mõned lookout'id.

Esimesena tahtsime Mt Gambier'is ära näha sinist järve,

mille kohta lugesime juba raamatust.

Ja see oli päriselt ka nii sinine nagu pildilt.

Edasi võtsime juba suuna Adelaide'i peale. Mõnes väiksemas linnakeses peatused ja õhtuks olimegi suurlinnast 22 kilomeetri kaugusel. Veetsime öö saksa linnakeses Hahndorfis ja laupäeva hommikul saabusimegi Adelaide'i.

Kuna rannikut mööda sõites ei õnnestunud meil eriti ujumas käia, siis tahtsime seda kindlasti Adelaide'is teha. kui auto veel meie käes oli, tsekkasime üle, kus rand asub ja kui soe vesi on. Viisime siis auto ära ja võtsime takso, et ujuma minna, sest vesi oli OK ja rand kaugel. Taksojuht aga rikkus meie ujumisplaani jälle ära. Hakkas pajatama meile hetke olukorrast vees. Ütles, et karta pole vaja, aga hoitke teineteisel silma peal, sest haid ja oga-raid on liikvel. Sellepärast need inimesed seal eriti ei ujugi! Lihtsalt loputavad jalgu vees ja korjavad teokarpe.

Suurim hai, mis siit kätte saadud on, on 5 meetrine.

Ja täna hommikuses lehes oli kirjas, et laine oli kaldale uhunud 2 meetrise kalakese. Õnneks pole siis ohtlikke meduuse. Muidu hoiaks sellest rannast kohe kaarega eemale.

Piltide kohta nii palju, et siia me kõiki ei jõua üles panna, aga Maarja facebook'i kontol on neid rohkem üleval. Kes huvi tunneb, teeb endale sinna konto või annab märku ja me saadame lingi.

Praeguseks kõik. Ilusat talve teile!

Me lähme nüüd rattureid piiluma!

T&M