Tervitused rändajatelt

Perthi seiklused jätkusid meil rohke tööotsimise ja jalutamise meeleolnus. Ühel päeval võtsime ette reisi Perthi südalinnast veidi välja India ookeani äärde Fremantlisse. See koht meeldis meile tegelikult isegi rohkem kui Perthi kesklinn. Linnapilt oli hoopsi teine – ei mingeid kõrghooneid, vaid vanad ja madalad majad. Päris linna keskuse juures oli väike rannariba, kus hingasime soolast ookeani õhku. Perthis ei saanud me ka nii lahkuda, et ühelgi atraktsioonil poleks käinud. Tegelikult tahtsime me akvaariumisse minna, aga see oli nii kaugel ja sissepääs päris kopsakas. Otsustasime siis hoopis loomaaia kasuks, kuna see päris kekslinna ääres ja pilet odavam. Väikene praam võidutas meid üle jõe ja kohal me olimegi. Ahjaa.... tookord oli see ikkagi delfiin, keda me seal jões nägime. Nägime ka sel korral. Delfiin, mis delfiin. Ja loomaaed oli loomulikult äge. Meile ju meeldivad väga igasugused loomad :) Eriti lahedalt oli eksponeeritud ahvid. Ja Maarja lemmikud kaelkirjakud. Sisalike majakesest väljudes pidime püksi tegema. Kohe ukse ees istus kivil üks kahe meetrine sisalik. Panime siis jooksuga sisse tagasi. Aga vaatasime, et üks väike poiss läheb sinna päris julgelt . Siis saime alles pihta – see oli skulptuur. Päris elukad olid ikka puuri pistetud ja need muidugi nii suured ei olnud ka. Krokodill oli küll suur. Päris hirmu ajas kohe nahka (umbes 4 meetrit). Kui tavalislet on näha magavaid koaalasid, siis seal oli üks aktiivne isend. Sõi oma puu otsast eukalüpti lehed ära ja siis suundus uuele puule.
Meie tööotsingud Perthis ei kandnud vilja ja kohalik backpackerite nõuandla soovitas suunduda Queenslandi osariiki, ehk siis täiesti teisele poole Austraalia mandrit. West Australia ei andnud töö suhtes mingitki lootust ja me siis ostsimegi lennupiletid Brisbane’i. Lend oli pikk ja väsitav ja kuna ühistransport Brisbane’is oli meie saabumise ajaks juba magama läinud, siis ega me linna enam ei saanud. Heitsime lennujaama pinkidele pikali ja ootasime esimeste busside liikumist. Valisime hosteli välja ja lasime bussil end ukse ette sõidutada. Kuid jällegi langesime piltide ja reklaami ohvriks, sest vastu ei vaadanud meile auhindade vääriline ülimoodne backpackers. Aga uni oli suur ja vajusime kohe voodisse.
Pärast uinakut võtsime ette jalutuskõigu Brisbane’i südalinna. Vääääga ilus. Jõgi ja kõrghooned ja puhas. Ilus. Õhtul saime ühendust eesti poistega ja pidasime plaani koos tööotsinguid jätkata. Kuna üks pakkumine oli isegi olemas, aga muud infot veel mitte, siis ootasime Brisbane’i äärelinnas Sandgate’is vastuseid tööandjalt. Kui Info oleks olnud positiivne, siis oleksime poisid ära oodanud ja Mundubberasse põrutanud. Aga kuna töö seal algab alles kahe nädala pärast, siis püüdsime otsida muid võimalusi ja jäime veel Brisbane’i. Küsisime mööduvalt vanaproualt, kas selles piirkonnas on hostelit ja ta juhataski meid silmapiiri kõige kaugemasse kohta. Võtsime oma seitse asja ja hakkasime selles suunas astuma. Kui olime juba üsna lähedal küsis üks teine mööduja, kas me oleme eksinud. Kontrollisime siis infot hosteli kohta ja tuli välja, et see padi juba aastaid tagasi kinni. Tädike aga pakkus, et viivad meid kohaliku caravan parki ja saame oma öö seal siis veeta. Aga pargi kontoris polnud kedagi ja siis tädikese abikaasa Roy pakkus meile öömaja tema majas. Meie muidugi võtsime lahkete inimeste pakkumise vastu. Hiljem selgus, et Roy ja Laura käisid augustis Tallinnas ja neile seal väga meeldis. Ainult külm oli olnud. Me kõik ju teame, milline suvi meil eelmisel aastal oli. Lahked kostitajad olid juba pensjonil ja nautisid reisimist. Käimata oli neil veel Aafrika ja Lõuna-Ameerika, agu muidu Euroopa ja Ameerika ja Alaska ja Austraalia ja Aasia ja ..... Kõik kohad läbi käidud. Väga lahked ja sõbralikud inimesed. Hommikul saatsid meid rongile ja andsid palju nõuandeid kaasa.
SUURED TÄNUD LAURALE JA ROYLE!!!
Sõitsime hommikul siis rongiga Brisbane’i kesklinna tagasi ja ootasime bussi, et alustada rännakut põhja poole. Sihtkohaks oli Ayr, kust arvati tööd saavat nädalaga. Bussiga tuli meil ette võtta 12 tunnine loksumine Rockhamtoni ja seal ootasid meid ees kaks eesti poissi. Üks neist juba tuttava näoga – Mikk – ja tema sõber Jaanus. Ayr’i kohale jõudes loomulikult kõik nii roosiline ei olnud. Käisime ümbruskonna farmereid tüütamas ja nad lubasid meile tööd kuu aja pärast. Hetkel ei ole midagi. Aga alla ka ei anna. Tüütame iga päev agentuure ja National Harvest Trail’i. Küll jõuab see töö ka meieni J Ayr’is nägime aga päris suurt elukat. Saba ise oli vähemalt meeter ja siis veel keha ka.... Uuhhhh! Jalutas teine linnas autode vahel. Lõpuks suundus kohtumajja.
Ayr’is ühest tööagentuurist soovitati meil minna Townsville’i, kuna seal pidi tööd rohkem olema. Townsvill ise on väga kena kohake. Vaikse ookeni kaldal, soe ja pisike. Elukaid on ka ilmelt igasuguseid, aga me peale erkroheliste konnade ja roheliste ämblike ja sipelgate pole midagi näinud, veel. Praegu krokodille ei pidavat olema. Praegu.
Townsville tööotsingud ei tundunud ka kuhugi viivat ja nii me siis otsustasimegi tagasi Ayr’i minna tööd ootama. Ringi hulkumine on kallim, kui kusagil oodata parimaid pakkumisi.
Ja tänu Sandrile olime me hostelis juba oodatud eestlased :)
Ilusat kevade saabumist teile sinna Eestisse, me hakkame sügist nautima!
Taivo ja Maarja

PS! Suured vabandused, et pilte pole, aga meil pole lihtsalt võimalik neid praegu üles riputada. Internetiseerumine pole Austraalias nimelt suuri edusamme teinud.