Uues kohas

Tere siis ka üle pika aja!

Me otsustasime Sydneyst lahkuda ja siirduda uutele ning parematele jahimaadele. Aajasime Sydneyd oma paberimajanduse korda ning läksime rongi ootama. Ootasime seda 9 tundi. Kuna vihma kallas nagu oavarrest, siis enamus sellest ajas tuli meil veeta rongijaamas.

Oma sihtkohaks valisime Melbourne, kust veel hea väiksematesse kohtadesse edasi liikuda. Mõtlesime minna selle kohta mida Marika mainis - Echuca.

Melbourne'i saamiseks tuli meil läbida 8 tunnine rongitee, mis oli päris jube. Ei, mitte rongitee ega ka rong, vaid rahvas rongis. Meie taga istus pilusilmne vanahärra, kes luristas mingit jooki ja tõusis pidevalt püsti Maarja seljatoest kinnihoides, endal käed värisesid. Meie ees istus naine kahe sõnakuulmatu poisiga ja selle ees omakorda isa veel jonnakama poisiga. See isa polnud ise ka just lihtsamate killast. Õnneks oli neil seal ka uneaeg, niiet vaiksemat aega oli ka. Kuid magada ikka ei saanud, sest kitsas oli. Aga vähemalt nägime esimesi vabaslooduses ringi kalpsavaid kängurusid.

Melbourne'i esmamulje ei olnud just eriti hea. Rong saabus linna läbi tööstuspiirkonna ja sadama lao. Mitte just eriti ilus vaatepilt. Suht räpane oli eeslinn ka. Kesklinnas seda ei täheldanud. Linnas sõitsime tasuta trammiga. Seal sellised, mis teevad kesklinnale tiiru peale ja saada igas peatuses maha minna ja siis pärast edasi sõita. Meie rumalad maakad sõitsime esimese otsa jänest, sest hüppasime ühistranspordi trammile. Pärast saime alles ise aru, et olime vale trammiga sõitnud. Esimese asjana läksime muidugi sööma. Kõhud olid jube tühjad. Ja siis loomulikult Olümpia parki. Taivo ei saa ju muudmoodi. Kesklinn tegelikult meile ka väda ei meeldinud. Võib-olla oli põhjus tühjas kõhus ja söögi esimesest kohast mitte leidmises. Võib-olla ei osanud me leida õigeid koht... Ei tea, aga meile meeldis Sydneyd kindlast rohkem.

Ega me seal kaua olnudki, tuli uuesti rongile istuda ja edasi liikuda. Meid ootas ees kolme tunnine rongisõit Echucasse. See sõit möödus rahulikult, kuid üsna väsitavalt. Taaskord nägime vabalt keksivaid kängusid. Rongijaamas seletas üks eriti lahke linnakodanik meile kust me leiaks oma hosteli ja joonistas meile lausa plaani. Leidsime hosteli kenasti üles ja sättisime end magama, kuigi kell oli alles kaheksa õhtul. Hommikul läks uni muidugi vara ära.

Linn ise on väike, aga armas. Meenutab ameerika filmidest nähtud maalinnasid. Kuskilt lugesime, et siin elab 15 tuhat inimest. Linn asub Murray jõi ääres, mis on Austraalia pikim jõgi (2520 km). Linn on kokku kasvanud üle jõe asuva teise linnaga Moamaga. Inimesed on sõbralikud, harjumatult sõbralikud. Tervitavad tänaval ja astuvad ise juurde, kui näevad, et abi on vaja. Hosteli tuba on normaalsem, kui väljas arvata võiks. Saab ise süüa teha ja pesupesta. Omanik aitab tööd leida. Ainult Internet on igalpool tasuline ja mitte just väga odav.


Meil on nüüd ka kohalikud mobiili numbrid, kes veel ei tea. Kel rahast kahju pole võib meile vahel helistada. Taivo nr +61410834705 ja Maarja nr +61410835795.




Aussie Taivo ja Maarja